Riviera – eelmise sajandi euroopalikum Buick

Täna tahan rääkida Buicki kaubamärgi ühest ikoonilisemast mudelist – Rivierast või pigem selle tähelepanuväärse mudeli esimesest põlvkonnast, mis toodeti aastatel 1963-65. See põlvkond on ainulaadne selle poolest, et jõudis konveierini praktiliselt ilma muudatusteta, nii nagu disainerid seda ette nägid.

Buick Riviera 1963

Kõvakattega korpuse tulek

Nagu ühes heas loos peabki olema, sai see alguse ammu enne mudeli ametlikku esitlust avalikkusele, mis toimus 4. oktoobril 1962. aastal. Esimest korda ilmus nimi Riviera turule mõeldud uue kere – kõvakatte – nimetusena. Selle välimuse võlgneme vaid ühele Buicki juhile, õigemini tema naisele, kes sõitis alati kabrioletiga ilma kangast pealispinda langetamata. Enne sõda olid ülestõstetavad ülakehad üsna populaarsed, kuid 40ndate lõpus hõivasid kõvakattega kered praktilisematena lõviosa turust. Seetõttu oli kõva katusega, kuid ilma B-piilariga kere ilmumine vaid aja küsimus ning selle populaarsust lähikümnenditel kinnitavad sajad tuhanded ainuüksi Ameerikas müüdavad autod. Niisiis,

Buick Roadmaster 1949

Tulevikus läks see nimetus ka tavaliste sedaanide kallitele modifikatsioonidele, kuid ilma B-piilariga neljaukseliste kerede tulekuga tähistas see taas ainult kõvakatteid.

1956 Buick Century 4dr Riviera mudel 63

50ndate lõpus oli enamikul kaubamärkidel igale kaubamärgile ainuomane kõvakatte tähistus, kuid 60ndate alguses hakkasid kaubamärgid sellest moest loobuma. Nii et kui Buick vajas uuele erilisele kõvakatusele nime, sobis Riviera nimetus sellele suurepäraselt.

Peategelased

Kuid selle välimus nõudis paljude inimeste tööd ja kompromissitust, kuid ennekõike General Motorsi disaini asepresidendi Bill Mitchelli ja Advanced Design Studio nr 1 juhi Ned Nicklesi. Just Nickles osales 1949. aastal esimese Buick Riviera disainis ja juhtis pikka aega kaubamärgi disainiosakonda ning Mitchell päris tema ametikoha Harley Earlilt ning oli mitte ainult suurepärane disainer, vaid ka rohkem kui edukas juht. GM-i toodete lõpliku kavandi allkirjastas ta ja tema poolt heaks kiidetud sõidukite arv toodetud ühikutes ületas 72 miljonit.

Bill Mitchell – General Motorsi asepresident 1958. aastal

Pole juhus, et just 1958. aastal sai Mitchellist asepresident, Nicklesist sai stuudio juht, kuid oli veel üks – GM president John Gordon, kes oli varem Cadillaci kaubamärgi juht, kui Mitchell juhtis disaini. Mitchell ja Gordon teadsid mõlemad, et GM vajab midagi, et astuda vastu Fordi enam kui edukale Thunderbirdile, mis 1958. aastal neljaistmeliseks saades püstitas uue isikliku luksussegmendi müügirekordeid, monopoliseerides selle tõhusalt.

Kontseptsiooniotsing

Mõte sai lõpuks kuju, kui Mitchell külastas Londoni autonäitust ja õhtul nägi ta tänaval pargitud Rolls-Royce’i, mille põhja varjas kuulus Londoni udu. Kohtudes Nicklesiga tema naasmisel, jagas Mitchell temaga oma esinemist. Nicklesil oli just sarnaste teravate ja selgete kereservadega eskiis, mille ta kohe ümber joonistas, lisades võimudele meelepäraseks elemente ka esiporitiibade otstest, mis meenutavad LaSalle kaubamärgi iluvõret, mis on eelkäija tütarmark LaSalle. sõja Cadillac, mis meeldis nii Gordonile kui Mitchellile.

Nicklesi esimene sketš

Projektile määrati XP-715 kood ja see käivitati. Projekti esimene tööpealkiri oli LaSalle II ja Mitchell plaanis tootmise Cadillacilt allhanke korras tellida. Aga tolle juhtkond ei olnud uuest mudelist vaimustuses, neil läks uute mudelite ja müügiga juba päris hästi. Sarnane olukord oli ka Chevrolet’s. Kuid kontserni keskmise grupi kaubamärgid: Buick, Oldsmobile ja Pontiac tundsid suurt huvi. 50ndate lõpus, pärast 1958. aasta kriisi, ei taastatud neid kaubamärke nii aktiivselt, kui nende juhtkond soovis.

Muudetud sketš

Konkurss õiguse eest projekti ellu viia

Kõik kolm kaubamärki püüdsid endale maitsvat projekti napsata ning GMi tippjuhtkond astus enneolematu sammuni – korraldati konkurss. Need kolm kaubamärki pidid esitama esitluse, kus jooniste ja graafikute abil oleks selgelt selgitatud, mida iga bränd soovib projektis muuta, kuidas see uut toodet turul positsioneerib ja kui palju raha see sisse toob. lõpp.

Savi paigutus

Võidab, nagu tavaliselt, see, kes seda rohkem tahtis. Selgus, et see on Buick. Seda mitte ainult seetõttu, et ta oli müügilanguse osas kõige meeleheitlikumas olukorras. Ja mitte ainult sellepärast, et kaubamärgi juhid lubasid, et ei hakka selle tootmisse laskmisel midagi muutma. Nad on lihtsalt palju paremini ette valmistatud. Nad palkasid esitluse väljatöötamiseks professionaalid. Need, kes tegelesid seeriatoodete reklaamimisega. Nii palju pingutades ei suutnud nad lihtsalt kaotada.

Täielikult töötav prototüüp

Peale võitu tuli teha vaid nimevahetus. Töötav LaSalle II oli kategooriliselt sobimatu, kuna seda seostati Cadillaciga. Siin tuli appi endise läike pisut kaotanud nimi Riviera, mida kasutati juba vaid ühe seeria Buicki mudeli puhul. Tulevase mudeli eksklusiivsuse huvides otsustati piirata selle tiraaži 40 tuhande ühikuga aastas. Kunstlik piirang tekitas edasimüüjate müügisaalidesse täiendava potentsiaalsete klientide voo, kes võiksid isegi Rivierat ostmata koju minna mõne teise kaubamärgi mudeliga. Tulevikku vaadates ütlen, et strateegia töötas.

Tehniline täitmine

Mis puudutab tehnilist komponenti, siis selle määratles üsna selgelt peamine konkurent – Ford Thunderbird. Sarnaselt temale valmistati ka Riviera lühendatud alusel, kuigi erinevalt Thunderbirdist polnud sellel monokokkkorpust – tol ajal GM selliseid kereid ei kasutanud. Seetõttu oli auto standardraam lühendatud 117 tollini (2,97 m) (123 tolli ehk 3,1 m). Fordil oli 113 versus 119 tolli. Esialgu ei pidanud auto olema sportauto, selle jõudlus pidi jääma kuskile Chevrolet Corvette ja Buick Electra 225 sedaani vahele.

Ford Thunderbird 1961

Insenerid viisid läbi tõelise uuringu, mille tulemused avaldati hiljem spetsiaalses ajakirjas. Tulemused olid majanduslikult väga julgustavad. Selgus, et täiesti piisaks margi võimsaimast mootorist – 401 kuuptollisest (6,6 L) Wildcatist 320 hj. Tänu väiksematele mõõtmetele (P * L * K – 5,2 * 1,94 * 1,35 m) ja nende aastate väikseimal Buickil olid sellised mõõtmed – 5,5 * 1,98 * 1,44 m, oli Rivieral üsna hea dünaamika – see kiirendas 100 km-ni. / h vähem kui 8 sekundiga ja veerand miili läbis 16 sekundiga, saavutades kiiruse 185 km/h, kulutades vähemalt 18 liitrit 100 km raja kohta.

1963 Buick Riviera

Parim oli aga see, et Mitchell hoolitses selle eest, et ükski disainiidee eeltootmise käigus kaotsi ei läheks. Harva on auto nii muutumatul kujul tootmisse jõudnud. Ned Nickles oli tuntud oma disainilahenduste poolest, mis olid tavaliselt palju huvitavamad kui masstoodanguna valmistatud mudelid. Kuid siin läks kõik valesti. GM-i divisjonis Fisher Body, mis tootis kere kõikidele kontserni markidele, muudeti ainult kapoti kuju ja peidetud esituled pidid ootama 1965. aastani, kuna 1963. aastaks ei olnud võimalik saavutada kapoti nõuetekohast toimimist. klapid esimestel poritiibadel. Kuid Fisheri spetsialistid proovisid mitmeid uusi tehnoloogiaid – liimitud esi- ja tagaklaasi (esimest korda Ameerikas seeriaautol) ning raamideta klaasi ustel (varem olid kõvakatted klaasidel kroomitud raamid).

1963 Buick Riviera

Hinnaks määrati 4333 dollarit, mis oli veidi madalam kui Thunderbirdi kõvakatsel 4445 dollaril ning vaid kaks kuud pärast müügi algust toodi turule uus 425-tolline (7 L) mootor võimsusega 340 hj. mida sai osta lisatasu eest. Thunderbirdi mootor tootis neil aastatel vaid 300 hj. Müüdi kogu planeeritud maht, pealegi on Riviera kogunud kiitvaid hinnanguid kuulsatelt Ameerika ja Euroopa autodisaineritelt.

1963 Buick Riviera

Järgmisel aastal sai baasmootoriks 425 mootor, mis tõstis hinda vaid 41 dollari võrra ning Super Wildcatist sai tellida ka 360 hj versiooni. Väliselt eristasid autosid Riviera embleemid kapotil ja tagatuledel ovaalselt.

Esimese põlvkonna viimane aasta tõi kaasa märksa märkimisväärsemaid väliseid muudatusi – esituled said lõpuks oma algsesse kohta, tagumine sai ümber ja ilmus Grand Sport modifikatsioon, millel oli nüüd Super Wildcat mootor, standardmudel aga naasis algne 401. mootor ja seda pakuti nüüd 4026 dollari eest.

1965 Buick Riviera GS

Kokku toodeti esimest põlvkonda 112 244 ühikut ja see konkureeris Ford Thunderbirdiga uute isiklike luksusautode segmendis.

1965. aasta Buick Riviera GS-i sisemus 1965 Buick Riviera GS