15 Parimat muusikakeskust – hinnang 2019

Lugu

Helisüsteemide ajalugu sai alguse peaaegu 100 aastat tagasi. 20. sajandi alguses hakati esimest korda rääkima vajadusest paigaldada autosse raadiod.

1922. aastal hakati Briti Austini autosid varustama esimeste täistööajaga raadiotega. Disain võttis palju ruumi ja asetati auto ette ning heli tuli suurest kõlarist. Siis võtsid selle idee kasutusele ka teised tootjad – heli ilmus Bentleysse. Tõsi, vastuvõtja ise tuli paigaldada taha, nii et raadiojaama vahetamiseks pidi juht peatuma ja süsteemi poole pöörduma. Teatavasti olid raadiod kallid: 100 sellise seadme väljatöötamiseks ja selle luksusmargi autodesse paigaldamiseks kulutati ligi 500 tuhat naelsterlingit.

Prantslased said kohe aru, et tulevik peitub raadio mõõtmete vähendamises. Seetõttu hakkasid Citroeni autod paigaldama kõrvaklappide sisendiga vastuvõtjaid, loobudes seega suurtest võimendusastmetest. Prantsuse vastuvõtjaid nimetati "Seine’iks" ja need levisid kiiresti üle kogu maailma. Sõjaeelsetel aastatel oli "Sena" juba võimeline töötama FM-sagedusalas, samas kui kõik varasemad süsteemid said ainult LW- ja MW-sagedusalasid.

Idee tuua raadiojuhtimine armatuurlauale kuulub Ameerika insenerile William Learile, QuincyRadioLaboratory asutajale. Raadio häälestamiseks kasutati painduvat kaablit, nagu näiteks spidomeetri puhul. See ulatus istme all olevast seadmest armatuurlauale. Tänu sellele sai võimalikuks paigutada sagedusskaala (mis, muide, asus vertikaalselt), helitugevuse regulaator ja lüliti armatuurlauale roolisamba lähedale. Lear patenteeris ka "patarei asendaja" – raadio välise toiteallika.

Ja esimene raadiomagnetofon – see tähendab, et mitte ainult raadio, vaid ka võimalus mängida rullilt muusikat (magnetkassetid ilmusid aastakümneid hiljem) – paigaldati 1926. aastal. See oli siis, kui teine ​​ameeriklane, kelle nimi oli Erret Kord, Duesenburgi automargi omanik, varustas Model J muusikasüsteemiga. Disaini ei eristanud ei ergonoomika ega praktilisus, nii et selle mood läks kiiresti üle.

Kätte on jõudnud fonograafide plaatide aeg – tootjad on alustanud plaadimängijate paigaldamise katseid. Edukaim oli idee automaatsest ajamist 14 plaadi jaoks – kaasaegsete vahetusseadmete prototüübist. See nägi välja nii: altpoolt suruti vastu plaati nõelaga pikap. Kui plaat oli valmis, liigub pliiats tagasi ja plaat kukkus spindlilt alla, et asendada teisega. Selliseid mängijaid kutsuti Victorolaks.

Ja 1959. aastal andis Motorola välja esimese kassettidele mõeldud autoraadio – FM-900. Varsti sai see süsteem laialt levinud ja veel kümmekond tootjat hakkasid sarnaseid seadmeid tootma.

60ndate keskel sisenesid mängu heliseadmetele spetsialiseerunud ettevõtted.

Enne seda oli ju kogu tähelepanu suunatud eranditult muusika taasesitussüsteemile ja akustika peale eriti ei mõelnud. Läbimurre selles suunas oli autokõlarite leiutamine – kasutati ju tavaliste raadiote ja vastuvõtjate lairiba kõlareid.

Teerajajaks oli Clarion – just tema alustas 1964. aastal stereosüsteemi CA-802 tootmist, mis oli mõeldud autosse paigaldamiseks.

70ndate lõpus hakkasid kaks suurt tootjat – Philips ja Sony – välja töötama uut digitaalset helisalvestusstandardit – CD. Ja esimesed CD-mängijaga peakomplektid ilmusid 1985. aastal – need olid Sony ja Pioneeri kõlarisüsteemid. 

Veel üks revolutsioon toimus 80ndate keskel: Rockford lõi maailma esimesed subwooferid.

Keskmise taseme süsteem

See süsteem koosneb kahest paarist kolonnidest ja seadmetest. Põhimõtteliselt on see sama, mis kõige lihtsam süsteem, ainult et see koosneb kallimatest (kvaliteetsetest, kui mitte petetud) komponentidest. Need maksavad 130–400 dollarit. Optimaalne hind on 200-300 dollarit.

Reeglina on ettepoole paigutatud vahedega akustika (see on eraldi tweeteritega), "ovaalid" asetatakse taha ja seade MP3-ga. Helikvaliteet on üsna korralik, võrreldav keskklassi muusikakeskusega.

Sellised süsteemid on kõige levinumad ja moodustavad 50% kogu müügist. Põhimõtteliselt saate sellise “muusika” ise valida, kuid parem on konsulteerida pädeva ja ausa müüjaga (ja neid pole palju). Sellise muusikasüsteemi valimisel soovitame keskenduda järgmistele hindadele: esikõlarid – 60-100 dollarit, tagumised kõlarid – 40-80 dollarit, aparaadid – 130 dollarit.

2 tüüpi auto helisüsteeme

Autos heli taasesitavad seadmed jagunevad kahte põhitüüpi: komponent- ja koaksiaalhelisüsteemid. Tänapäeval on kõige populaarsem komponentsüsteemide paigaldamine, kuna need võimaldavad teil saada paremat heli kui koaksiaalsüsteemid. Komponentsüsteem hõlmab mitme eraldi kõlari ühendamist, mille saab oma äranägemise järgi salongi paigutada. Kõlarite õige paigutusega saate saavutada märkimisväärse stereoefekti või eristada iga muusikainstrumendi osi.

Lihtsaim komponentkõlarisüsteem koosneb neljast kõlarist, millest kaks taasesitavad heli kõrgetel ja kaks madalatel sagedustel. Selliste akustiliste süsteemide maksumus ei ole väga kõrge, samas kui helikvaliteet on üsna hea. Kui arvestada kõrgema hinnaga süsteeme, on need varustatud subwooferiga, mis tagab veelgi parema heli.

Lihtne komponent kõlarite süsteem

Koaksiaalkõlarite süsteem erineb eelmisest selle poolest, et kõik kõlarid, olenemata nende sagedusest, on kokku pandud ühte kolonni. Sageli on need süsteemid ühe suure kõlarina, mille sees on väiksemad kõlarid.

Vaatamata odavusele ja ühendamise lihtsusele on koaksiaalsüsteemide nõudlus üha vähem. Nende paigaldamine on levinud ühistranspordis, veoautodes või autode eelarvevalikutes.

Helisüsteemide tüübid ja nende seade

Millest on valmistatud kaasaegsed helisüsteemid? Enne komponentide loetlemist tasub tähele panna, et kõik need ei pruugi standardsesse helisüsteemi kuuluda – mõnda pakutakse valikuna. Niisiis, kohustuslik komponent on peaseade, juhtmestik ja akustika. Soovi korral saab pakkuda subwooferit, crossoverit, protsessorit ja võimendit.

Peaseade on helisignaali ja juhtnuppude allikas (üks või mitu). Raadiovastuvõtja on peaseadme kohustuslik element ning lisaks võib sellel olla CD- või kassetimängija ning multimeediumisüsteem – DVD-vastuvõtja, navigatsioonisüsteem, projektsiooniekraan jne. Kõik see on suletud ühte kehasse.

Raadio- ja GPS-signaalide vastuvõtmiseks kasutatakse antenne, mis asuvad auto katusel või tagaaknal.

Peavõimendi, kui see on olemas, asub samuti peaseadmes. Väliste helikomponentide (nt iPod) ühendamiseks on peaseadmel erinevad sisendid või kanalid.

Kõlarisüsteemi nimetatakse autoakustikaks. Kõlareid võib olla mitu. See sisaldab mitmeid kõlareid, mis erinevad taasesitatava heli sageduse poolest: madalsagedus, madal-kesksagedus, kesksagedus ja kõrge sagedus. Kõlar muudab peaseadme elektrilised signaalid akustilisteks signaalideks ja taasesitab neid.

Kõlarite regulaarne paigutus: armatuurlaua vasak ja parem serv, esipiilarid, uste alumine esi- ja tagaserv, tagumine riiul.

Subwoofer taasesitab madala sagedusega helisid. Tegemist on ühesuunalise kõlarisüsteemiga, mille põhiparameetriks on võimsus.

Võimendi võib olla sisseehitatud – väikese võimsusega või väline – suurendatud nimivõimsusega. Väline võimendi paigaldatakse tavaliselt helisüsteemi muudest komponentidest eraldi, enamasti pagasiruumi.

Ja lõpuks protsessor. Seda on vaja standardse peaseadme helikvaliteeti taastamiseks ja parandamiseks.

Helisüsteeme on kahte tüüpi: komponent- ja koaksiaal.

Komponenthelisüsteem on mitmest osast koosnev komplekt tootjalt. Tavaliselt kaks kõlarit – üks madala sagedusega, teine ​​- kõrgsageduslik. Komplekti kuulub ka kõlaritevaheline sagedusjagaja, mida nimetatakse crossoveriks. Selle tüübi eelisteks on kõrge helikvaliteet ja võimalus paigutada kõlarid kõikjale salongi. Puudused – kõrge hind ja keeruline paigaldus.

Koaksiaalhelisüsteem on paigutatud järgmiselt: ühes kõlari korpuses on mitu erinevat akustilist pead. Selline süsteem on palju odavam kui komponentsüsteem, lihtne paigaldada, kuid helikvaliteet on palju halvem.